Ma pole kaua kirjutanud?

Seiklused jätkuvad uutel aadressitel www.kaarelveike.com, www.ipenelo.com

Nende linkide kaudu pääseb edasi ka teistesse lahedatesse kohtadesse nagu Plugistan jne.

Parimat,

Kaarel

Kõiges on süüdi Vincent

Olgugi, et tema on 5-aastane ning mina ilmselt kuskil 30-kandis, suutis ta mind ärgitada kõrgele mäe otsa ronima. Ta ju ütles “Laisk oled või? Kardad vä?”. Muidugi ei karda ning peas trummeldas isa kustumatu repliik “Laiskus, laiskus, lase mind lahti. Peremees peksab sind ja mind.” No teeme siis ära. Ega ma tegelikult ei uskunud, et ta viitsib seekord selle mõttega lõpuni minna. Miks seekord? No eelmine kord kui me ronisime seal, siis oli suvi ja puu juuripidi oli ennast kergem üles vinnata. Pealegi läksime natukene parema koha pealt, kus polnud nii järsk tõus. Tookord tahtsin lihtsalt natukene seiklusjanu oma lapsele “süstida” . Nüüd veab ta neid projekte aga ise.

Kus me siis ronisime ning millest jutt?

Maarjamäe memoriaali taga on selline “väike” pank või järsak. Seal on laugemaid kohti, kuid valdavalt on tegemist  kohaga, kust väga alla kukkuda ei tahaks. Mina, Vincent ja Dingo aga otsustasime ühest järsemast lõigust üles ronida. Raskendas seda mõtet paks lumi. Seepärast ka hetkes arvasin, et Vincent mäe all teisiti otsustab.

Teel ümber mõelda aga ei tohi. See on mingi minu kiiks. Kui võetakse asi ette ja see on lahendatav, siis ei tohi pooleli jätta. Usun, et poja on juba selle endale ka verre saanud.

Kuidas see ronimine välja nägi?

Põhimõtteliselt oli nii sügav lumi, et Dingo ei saanud omal jõul üles. Pidin teda tõstma, tagumikust lükkama ja siis hurjutama, et ta tagasi ei pöörduks. Tal ilmselt instinkt ütles, et lollidega pole mõtet kaasa minna . Vincent ukerdas ühte väikest otsa iseseisvalt ca 10 minutit. See 10 minutit andis talle 2 meetrit. Niisiis tuli ka teda aeg-ajalt tõsta ja lükata tagant. Kukkumist üritasime vältida nii, et mina seisin alati allpool-taga ja vaatasin, et liiklus sujuks. Ühel hetkel kiikasin alla ja mõtlesin, et ma pole normaalne. et 5-aastase ning koeraga tulen sinna ronima? Südatalvel, paksu lumega? Ei, ma ei ole normaalne. Seepärast ka eelpool mainisin, et olen siin suurema venna rollis. Pooleli aga jätta ju ei saa!

Niisiis üleval mäel, viimased pingutused. Alla tagasi me enam keegi vaadata ei tihka. Dingo on üleval ja Vincent ka. Ma tunnen, et kivirahnud lume all on jääs ja ronimine sellisel kujul oli suur risk ja loll idee. Lõbu pärast küll aga no ma polnud ju seal üksi. Mäelt vaade on ilus ja see on tõesti kõrge. “Oleme rahulolevad ning kõik lõppes õnnelikult ning mina olen natsa loll” mõtlen samal ajal, kui mul jalad all värisevad…

Loomulikult iga muusikaliga ei tunne hinges sellist soovi või tahet, mis sunniks sinna minema teades, et muidu hiljem kahetsed.  Praegu on mul selline tunne NUKU uue muusikaliga “Libahunt“. Ma kuulasin seda uut laulu ja olen vaadanud neid plakateid ning mõelnud nende näitlejate-lauljate peale, kes seal kõik on ning selle kõige põhjal võin öelda, et märtsis, kui asi lahti läheb, olen mina kindlasti kohal!

Kuula seda esimest singlit, mis värskelt välja tuli. Laulu nimi on “Lilled juustes” ning seda esitavad Liisi Koikson ja Arno Tamm. Laul on lahe, onju (või eksju)?

NB! Kui vampiiride tants tuleb tagasi, siis andke kindlasti teada. Saaksin nendest süümekatest vabaks

Libahundi plakati panen ka siia. See näeb sünge välja.

Ja üks asi veel, mina ise tegin selle plakatil ujuva video

+ Nupsus on foorumis ka libahundi teema. Kas oled minemas? Kas laul meeldib?

Panen siia 2 klippi, mida võite kohe praegu vabalt jagada, et ma ei peaks 2011 detsembris oma sõnu sööma.

Nupsu laul

Klippe mida jagada leiab ka järgnevatelt Youtube’i kanalitelt:
http://www.youtube.com/user/nupsuee

http://www.youtube.com/user/nukumajad

Teised kanalid avaldan peagi

Ennustagem järgmist ümmargust numbrit (20 000) siin: “Millal täitub 20 000?”

Penelope süü

Võib-olla nüüd kui olen ka tütre isa, vaatan maailma teise pilguga ning seega erksavärvilised ja olemuselt soojad ja pehmed värvid vallutavad mu südame kiiremini. Ilmselt just seepärast ma uue ettevõtmisega ka ennast sidusin. Niisiis Penelope, oled kiirelt issi ümber sõrme keeranud (Või keerasin ma ennast sinna ise?)

Aga nüüd teemast

Saabub e-mail Kaidolt. Kuna mina olin pikalt perega Malaisias ning Kaido on sagedasti mööda Eestit koolitusi korraldanud (Ta on väikestviisi guru ) ja inimesi positiivselt ning edumeelselt mõtlema suunanud, siis me pole kaua näost-näkku kohtunud. Teeme lõuna!

Lõunal näitab Kaido oma arvuti ekraanilt ilusates, ergsates värvides nukumaju, kenasid mängukeskuseid poistele ning lahedaid mängukööke. Me räägime puidust mänguasjade soojusest ja võlust ning arutame hindade ja kvaliteedi üle. Jutt hakkab muutuma hoopis ideeks ning seejärel plaaniks. Lõppude lõpuks otsustame, et Eesti laste mängumaa tuleb täita nende ilusate asjadega. Ja miks ainult Eesti, kui võiks ilu pakkuda ka naaberriikidesse ja kaugemalegi? Teeme ära!

KidKraft

Neid mängumajasid, mängukööke, lastevoodeid ja mängukeskuseid toodab KidKraft. KidKraft on tunnustatud tegija juba aastast 1968 ning tänasel päeval üks juhtivaid puidust mänguasjade ja lastetoa sisustuse pakkujaid Ameerikas. Lõpuks on nüüd need majad ka Eesti peredele kättesaadavad ning neid saab tellida aadressil www.nukumajad.ee

Tegelikult on planeeritud avalik avamine esmaspäevale, mil Nupsus hakkavad jooksma reklaamid. Loodan, et Nupsukad toetavad meie ettevõtmist ning paljude laste jõulukuuse all on meie poolt saadetud suur ja vahva pakike. Loomulikult oleme tänulikud, kui soovitate sõpradele, sugulastele või tuttavatele Nukumajad.ee lehekülge ning levitate sõna ka veebis.

Meil on kuri koer, kuid ta on ka äärmiselt arukas. Ainus asi, mis tema arukust vähendab on tema jonnakus. Ta ei ole koer, kes laseks põhjendamatult endale pähe istuda. Ja kui seda teha proovid, siis ta solvub. Solvumisi tuleb ette, kuid mõnikord jääb see hinge pikaks kripeldama ning sealt järgnev lugu algabki.

Annu (8-aastane sugulane), kes väiksena Dingot tsipake kiusas või noris on selle loo üks tegelasi (Dingo oli siis veel inimeseaastates arvestades kuskil eelkooliealine). Pikalt siin Annut tutvustada polegi vaja, kui ehk lisada infot seiga kohta, kus tagumikule tal ühel hetkel üks sinikas tekkis. Dinxter Paks näpistas teda hammastega, et ennast maksma panna. Annu jättis sellises mahus kiusamise järgi, kuid näpistamine ei rahuldanud meie koera, kes siiani väikest vimma peab.

Täna

Astus uksest sisse Annu koos Vincentiga. Nad ei koputanud, sest see ajaks Penelope üles ja ajaks Dingo haukuma või vastupidi ajaks Dingo üles ja Penelope … või no vastupidi selles mõttes, et Dingo haukuma ja siis Penelope üles. Misiganes…

Annu astus tuppa ning Dingo hakkas urisema. See pole midagi uut. Mina keelasin ning Paksu ei kuulanud mind. Hoopis urises uuesti ning hetkeks tundus nagu uriseks isegi minu peale. Loomulikult seda ei saa lubada ning koputasin vastu nina ja siis saatsin laua alla. Urin aga kostus edasi. Seejärel võtsin tal karvadest kinni ja sakutasin, et teha selgeks kes siis ikkagi on peremees. Stseeni lõpp.

Milles point on?

Kogu seda võimuvõitlust vaatas Vincent kõrvalt ning kui tavapäraselt üldiselt ta ei nuta, jonni, ehmu ega karda ja muretse, siis seekord ta sai väikese šhoki. Ta tardus paigale ning hoidis nuttu kinni. Ma üritasin lohutada, kuid seejärel purskus ta pisaratesse ning vajus sülle nutma. Ta nuttis pikalt ning ma lohutasin ja seletasin olukorda ning oma peas tajusin, et me kodus ei ole tükikestki vägivalda. Ja selline situatsioon peresiseselt tegi tõepoolest hingele valu. Oma lapsepõlves oleks see tundunud tühine, kuid praeguse elu juures… no minul tekkisid süümepiinad.

Kui Vincent vaikselt rahunema hakkas, siis proovisin korra veel teemat puudutada, et mitte halba valgusse tema silmis jääda, kuid ta vastas “Ärme räägi sellest, sest mu meel muutub nii kurvaks” ning hakkas uuesti nutma. Talle meenus kõik halb, mida keegi kuskil oli kunagi Dingo kohta öelnud. Ta teatas, et hoolib Dingost nii palju, et kõik sugulased ja sõbrad ei ole ka nii tähtsal kohal. Ta on ju Vincentile nagu vend ning minu käitumine või situatsiooni lahendamine sellises valguses on päris masendav. Ma ei teinud tegelikult ju füüsiliselt Dingole haiget, kuid hetkel on meil kõigil hinges valus.

Video Dingost ja Vincentist

Laste arengust ning tegemistest kirjutame peamiselt Nupsus, kuid aeg-ajalt on materjali, mida võiks kajastada ka mujal. Niisiis mõnda saab nüüd lugeda ka Maria blogist, mida täiendatakse mõned korrad nädalas või isegi peaaegu iga päev.

Maria armastab katsetada kodust kokakunsti. Tahame ju, et meie lapsed kasvaksid rõõmsad ja terved ning nad oleksid avatud uutele elamustele ja maitsetele. Ning meile meeldib reisida. Maria armastab pildistada roogasid nii restoranides kui ka kodus. Kui sirvida tema blogi, kus ta alles vähesed pildikesed üles on pannud, siis minul tekib küll igatsus koheselt tormata kuskile puhkama. Mõnus vein ja lambapraad, lõunauni, päike, päevad koos perega. Mis võiks parem olla? Sellisteid pilte ja postitusi leiab Maria blogist (va. lõunaunest ).

Ühesõnaga Maria blogist leiab postitusi nii pere ja kodu kui ka reisimise ja laste vahvate tegemiste kohta. Blogi on nii värske, et seal veel Maria lisab postitusi ja pilte ka tagantjärgi. Kui satud seda külastama, siis kindlasti jäta talle kommentaar. See motiveerib teda aktiivsemalt sisu tekitama .

Mis aadressil Maria blogi asub? Maria kirjutab meie pere ja kodu teemadel aadressil www.perejakodu.ee