Mulle meeldib teha väikestmoodi ekstreemsusi, kuid mõnikord läheb asi käest ära. Nagu ka pealkirjast võib järeldada, siis siit tuleb asi, mida tagantjärgi mõistlikuks pidada ei saa. Selles loos ma ei nimetaks ennast väga lapsevanemaks, kui pigem oma poja vanemaks vennaks. Ühesõnaga tegime natukene lollusi 
Kõiges on süüdi Vincent
Olgugi, et tema on 5-aastane ning mina ilmselt kuskil 30-kandis, suutis ta mind ärgitada kõrgele mäe otsa ronima. Ta ju ütles “Laisk oled või? Kardad vä?”. Muidugi ei karda ning peas trummeldas isa kustumatu repliik “Laiskus, laiskus, lase mind lahti. Peremees peksab sind ja mind.” No teeme siis ära. Ega ma tegelikult ei uskunud, et ta viitsib seekord selle mõttega lõpuni minna. Miks seekord? No eelmine kord kui me ronisime seal, siis oli suvi ja puu juuripidi oli ennast kergem üles vinnata. Pealegi läksime natukene parema koha pealt, kus polnud nii järsk tõus. Tookord tahtsin lihtsalt natukene seiklusjanu oma lapsele “süstida” . Nüüd veab ta neid projekte aga ise.
Kus me siis ronisime ning millest jutt?
Maarjamäe memoriaali taga on selline “väike” pank või järsak. Seal on laugemaid kohti, kuid valdavalt on tegemist kohaga, kust väga alla kukkuda ei tahaks. Mina, Vincent ja Dingo aga otsustasime ühest järsemast lõigust üles ronida. Raskendas seda mõtet paks lumi. Seepärast ka hetkes arvasin, et Vincent mäe all teisiti otsustab.
Teel ümber mõelda aga ei tohi. See on mingi minu kiiks. Kui võetakse asi ette ja see on lahendatav, siis ei tohi pooleli jätta. Usun, et poja on juba selle endale ka verre saanud.
Kuidas see ronimine välja nägi?
Põhimõtteliselt oli nii sügav lumi, et Dingo ei saanud omal jõul üles. Pidin teda tõstma, tagumikust lükkama ja siis hurjutama, et ta tagasi ei pöörduks. Tal ilmselt instinkt ütles, et lollidega pole mõtet kaasa minna . Vincent ukerdas ühte väikest otsa iseseisvalt ca 10 minutit. See 10 minutit andis talle 2 meetrit. Niisiis tuli ka teda aeg-ajalt tõsta ja lükata tagant. Kukkumist üritasime vältida nii, et mina seisin alati allpool-taga ja vaatasin, et liiklus sujuks. Ühel hetkel kiikasin alla ja mõtlesin, et ma pole normaalne. et 5-aastase ning koeraga tulen sinna ronima? Südatalvel, paksu lumega? Ei, ma ei ole normaalne. Seepärast ka eelpool mainisin, et olen siin suurema venna rollis. Pooleli aga jätta ju ei saa!
Niisiis üleval mäel, viimased pingutused. Alla tagasi me enam keegi vaadata ei tihka. Dingo on üleval ja Vincent ka. Ma tunnen, et kivirahnud lume all on jääs ja ronimine sellisel kujul oli suur risk ja loll idee. Lõbu pärast küll aga no ma polnud ju seal üksi. Mäelt vaade on ilus ja see on tõesti kõrge. “Oleme rahulolevad ning kõik lõppes õnnelikult ning mina olen natsa loll” mõtlen samal ajal, kui mul jalad all värisevad…
