|
|
|
|
Minu 3,5a pojal on juba mõnda aega sõbratar. Tema nimi on Kati. Mulle väga meeldib, kui laps räägib mulle oma uutest sõpradest, kuid Kati on teistmoodi. Ta on nimelt nähtamatu. Meil hakkas Kati „külas käima“ pärast lasteaeda minemist. Ühel hetkel teatas poiss, et lastetoa diivanile peab ka voodiriided panema, sest Kati jääb ööseks meile. Algul tegi see mäng meile kõikidele nalja, kuid nüüd on juba pisut tülikaks muutunud. Eile olin sunnitud Katile uued patsikummid ostma, sest ei tahtnud poes piinlikku stseeni tekitada. Aga mis edasi? Kas varsti on Katil eraldi tuba vaja?
Lastevahelised tülid on pigem reeglid kui erand. Kui vanemad laste tülisse sekkuvad, lõpeb see sageli nö kiire kohtumõistmisega - sina teed nii ja sina nii. Üks süüdi, teisele õigus. Probleemi sisusse pole aega või tahtmist süveneda – ahh, laste asi, peagi mängivad jälle koos.
Mu 5-aastane laps alustas lasteaiaga selle aasta jaanuaris. Juba esimese kuuga ilmus ta sõnavarasse palju väljendeid, mida meil kodus ei kasutata. Ropud sõnad ja inetud ütlemised (sel tädil on nii paks tagumik; see onu näeb nii tobe välja) on pidevalt kasutuses. Minupoolne keelamine näib teda ainult lõbustavat. Mul on juba häbi oma lapsega ringi liikuda, sest ta võib oma suud pruukida täiesti sobimatutel aegadel ja sobimatus kohas.
Kuidas lapsega säilitada rahulik suhtlemine ja teineteise austamine. Kas sina soovid, et ta sind kuulaks ja sinu palved täidaks?
Hirmutav või traumaatiline kogemus on reaalse või kujutletava ohu kogemine, millega kaasneb ülitugev hirm ja äärmine abitusetunne või õnnetusjuhtumis osalemine ja selle pealtnägemine, vägivald – nii füüsiline kui emotsionaalne, lähedase inimese või lemmiklooma surm, tulekahju, uppumisoht, hülgamine jms.
Siin on mõned nõuanded, kuidas mõningase planeerimisega sisseostude tegemist lapse jaoks põnevaks ja jonnivabaks muuta.
Lapsed on nagu meiegi – nad ei võta alati kuulda, mida neile räägitakse. Just väikelapseas võiks hakata oma põnnile õpetama kuulamise ja tähelepanemise vajalikkust.
Kõige sagedasem nina nokkimise põhjus on nina olemasolu. Tõenäoliselt on lapsel kas igav või tundub nina talle huvitav. Nagu teisedki harjumused, aitab nina nokkimine stressi leevendada ja aega viita.
Kui laps lööb oma mängukaaslasi, tuleb sul vanemana aru saada, et see on tema vanuses küll tavaline, kuid taunitav käitumine. Rahu säilitamise, piiride seadmise ja järjepidevusega õpetad lapsele rahumeelset suhtlemist.
Paariaastane ei tee veel reaalsusel ja fantaasial vahet, seega ei ole mõtet temaga valetamise pärast pragada. Pealegi, sina ju jutustad talle muinasjutte, miks ei võiks tema omalt poolt midagi välja mõelda.
Karm tuleb olla siis, kui pead panema lapse tegema midagi, mida ta teha ei taha. Oled kõvasti edukam, kui suudad jääda rahulikuks, enesele kindlaks ja ennast kontrollida.
Lapsele aususe ja vastutuse õpetamine nõuab päris palju aega ja kannatust ega ole võrreldav kingapaelade sidumisega, mille saab paari ettenäitamisega selgeks. Neid õppetunde peab veel pikka aega üha uuesti kordama.
|
|
|
|
|
