„Justini ema õudselt armastab oma lapselapsi ja tema jaoks on asjade ostmine lapsele armastuse näitamine,“ räägib kirjastaja Epp Petrone (33) oma ämmast. „Seda enam, et tal ei olegi eriti võimalust lapselapsi näha, kuna ta on nii kaugel.“

Selline asjade kultus on peamine, mis perekond Petronesid Ameerikas lastekasvatamise juures häirib. „Öeldaksegi niimoodi, et loomulikult sul on vaja seda käimistooli, loomulikult sul on vaja seda jooksukäru,“ lisab Epp. Ja loomulikult on vaja igasuguseid mänguasju.

Epu hinnangul ei oska väikesed ameeriklased asjade ülekülluse tõttu enam õieti mängidagi. Rollimängude asemel pakub neile pinget üha uute asjade saamine. Ameerika on laste kasvatamiseks üldse päris ebasõbralik maa. „Koguaeg oli meil see mõte, et tahtsime tagasi (Eestisse – toim) tulla,“ kinnitab Epp.

Kolm aastat elasid Petroned Ameerikas New Yorgi äärelinnas ning tänavu veebruaris kolisid maarjamaale. Lisaks on Epp ja Justin elanud-rännanud Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Sloveenias ja Iirimaal. Kohtusid nad aga hoopis ajakirjanike koolitusel Soomes. Epu sulest ilmus hiljuti raamat „Minu Ameerika“, kus ta analüüsib ameerika igapäevaelu ning imestab nii bürokraatia kui pereelu teemadel, peagi on ilmumas sellele järg, mis jutustab Ameerika jõuludest.

Lapsed kakskeelseteks
Kuigi Epu itaalia juurtega ning tõmmu välimusega abikaasa Justin (27) tunnistab, et ei kujuta ette perega Ameerikas elamist, siis Eestisse nad alatiseks jääda ei kavatse. Tartus Tähtvere vaikses linnaosas on suure tagaaia ja ahiküttega maja üüritud kolmeks aastaks. Kes teab, kuhu nad siis peatuma jäävad, kui Marta jõuab kooli-ikka. Võib-olla Austraaliasse, naljatavad nad ise.

Seni naudib perekond elu rahulikus Emajõe Ateenas. Epp asjatab omanimelises kirjastuses, Justin õpib välisüliõpilasena Tartu Ülikoolis ning kirjutab ja toimetab geenitehnoloogiateemalisi artikleid välismaale. Marta (3) hakkas eestikeelses lasteaias käima ning mõnekuune Anna tegeleb usinalt kasvamisega.

Epp tunnistab, et Eestisse kolis pere ka seetõttu, et lastel jääks mälestus Eestist ja Eestipoolsetest sugulastest ning et nad kasvaksid kakskeelseteks. Kuigi Marta sündis Eestis, siis suurema osa oma elust on ta elanud USAs ning seal sai eesti keeles rääkida vaid emaga. Justin ja Epp õpetavad Martale asjade eri keeles nimetamist loogikaga: ”emme ütleb ... ja issi ütleb...”.

Siinse idüllilise eluga on rahul nii eestlasest naine kui ameeriklasest mees. „New Yorgi elu oli raske,“ pihib Justin.

Seda, et eriti raske on kõigi võimaluste maal toime tulla noorel perel, said nad omal nahal tunda. „Meie näide oli see, et nii noorelt ei tohi lapsi saada, sest siis ei saa hakkama,” ütleb Epp. Ta ei mõistnud esiotsa, miks Justini lähedased ja naabrid imestasid: „Issand, Justin on nii noor, kuidas sa saad lapse saada?! Kuidas te rahaliselt hakkama saate?“

Epp Marta ja Annaga. Foto: Tiina Luht

Epp ei saanud alguses ka aru, miks ameeriklased ise nii hilja lapsi saavad, kuid siis taipas, et enne kui nad ei ole karjääriredelil tõusnud ja piisavalt raha kokku ajanud, ei saa nad endile lapsi lihtsalt lubada. Erinevalt Eestist ei toeta Ameerika riik lapse saamist ega kasvatamist ei sünnitushüvitise, raseduspuhkuse, vanemapalga ega muu taolisega.

Emmed kiiresti tööle
”Eestis on rahvusriigi mentaliteet. Meie tahame, et meie rahvus säiliks ja riigi rahakotist leitakse see raha. Aga Ameerikas on hoopis teine mõtlemine, seal jätkub rahvast nagunii ja ei ole riigi asi, et lapsi sünniks,” selgitab Epp.

Kui ameeriklanna lapse sünnitab, on tal kuus nädalat õigus beebiga kodus olla. Tööandja lahkel loal võib palgata puhkusele ka pikendust saada. ”Sellist luksust ei ole, et su töökoht üldse alles hoitakse, kui sa kaua palgata puhkusel oled, rääkimata sellest, et sulle selle eest makstakse,” jutustab Epp.

Pärast kuut nädalat naaseb suurem osa emmesid tööle ning laps läheb kas spetsiaalsesse imikute lastesõime või otsitakse lapsehoidja. Nii lapsehoidja kui lasteaed on aga Epu kinnitusel üle mõistuse kallid, nõudes kolmandikku kuni poolt kuupalgast.

”USAs mina ei saanud oma last pikalt lasteaeda panna, sest ma ei suutnud seda maksta,” tunnistab Epp. Marta käis lasteaias kolm korda nädalas kolm tundi korraga. ”Seegi oli pooleldi ämma makstud.” Sagedamini hoiab Ameerikas last au pair, kes elab pere juures. Enamasti on need tüdrukud pärit madalama elatustasemega riikidest ning lepivad väiksema palgaga.

Kui tööl käiv ameeriklanna tahab oma last kõige kiuste imetada, tuleb tal topelt pingutada. Emad kas lüpsavad end hommikul ja õhtul ning laps saab rinnapiima lutipudelist või toimetab lapsehoidja iga päev kindlal kellaajal beebi ema juurde, kus toimub kiiresti söötmine.

Epul seda muret ei olnud, sest tema kuulus teise suurde ameerika emade kategooriasse – koduperenaised. Tööl käis Justin. Epp küll kaalus tööleminekut, kuid tema kinnitusel tekkis sellest surnud ring, kui suurema osa palgast oleks tulnud nagunii lapsehoidmiseks maksta.

Mis nõiarohud siin on?
Justin kirjeldab puhtas eesti keeles, kuidas ta sõitis tööle poolteist tundi, vahel kauemgi, kui rong tehnilise rikke tõttu maa alla lõksu jäi. Kui pere kolis New Yorgi linnale lähemale, seisid nad aga silmitsi teise ameerikaliku probleemiga – kallima elukoha tõttu tekkisid kergesti krediitkaardi võlad. Seetõttu tuli kolida tagasi kaugemale ja leppida pikema töölesõidu ajaga.

Eestisse kolides õnnestus Justinil New Yorgi palk säilitada ning seetõttu neil rahamuresid enam pole. „Eesti elu on rahulik,“ väidab Justin ja hindab seda, et saab minna kesklinna jalgsi ning samas elada oma majas. Ka Epp peab seda hästi oluliseks elukvaliteedi näitajaks. Justinile meeldib veel see, et linnas on palju laste mänguväljakuid.

Justin tunneb end juba päris eestlasena, sest üle pika aja Ameerikas käies sai ta eestlastele nii tavalise kultuurišoki osaliseks: kõik naeratavad, teretavad ja pärivad, kuidas läheb. ”Ja siis ma taipasin, et olin ju mõnda aega Eestis elanud,” muigab mees.

Siiski löövad sissekodeeritud kultuurilised erinevused siin välja. Epp meenutab muigvel sui lugu, kuidas nad Eestis esimest korda koos apteeki läksid ning Justin küsis, mis pahna siin müüakse, justkui nõiarohtusid. „Ma ütlesin, et ongi nõiarohud, need on ravimteed,” räägib Epp.

Seepeale küsis Justin midagi nii ameerikalikku, mille peale ükski eestlane ilmselt ei tule. „Ta küsis, et kas see desinfitseeritud ka on, siin on ju putukad peal jooksnud,” naerab Epp.

Õunad ootavad korjamist. Foto: Tiina Luht

Pelgavad baktereid
Ameeriklased pelgavad hirmsal kombel viiruseid ja pisikuid. Teleris jooksevad pidevalt kodukeemia reklaamid, mis kuulutavad, et tapavad ära kõik bakterid. Selle mõjul muutus Epp USAs elades üha ”rohelisemaks”. Ta püüdis osta toitu mahetoidukauplustest (kuigi see kaup on nn tavatoodetest märksa kallim), sest teda häiris, kui näiteks tavapoe jäätise komponentide pikas nimekirjas seisis kumm. ”Miks kumm jäätise sees on?!” imestab ta siiani.

Kas põhjuseks on ülemäärase keemia kasutamine, kummalised ained toiduainetes või midagi muud, igatahes on ameerika lapsed allergilisemad ning nende hulgas esineb ka rohkem autiste.

„Justini ema nii väga kardab igasuguseid mikroobe ja samas tal on isegi koeral allergia,“ räägib Epp. Üks koer suri ka ära, sest põdes suhkruhaigust. Petronede naabrite ühel lapsel oli gluteeni talumatus, teisel refluks, avalikel mänguplatsidel võis sageli kohata teiste lastega mitteseltsivaid autiste. Martal seevastu esines vaid aeg-ajalt köha ja nohu.

Kuigi mõlemad lapsed tõi Epp ilmale Eestis, veetis ta osa kummastki rasedusest Ameerikas. Seal käis loodusliku hingamise kursustel, kust lootis saada, nagu nimigi ütleb, teadmisi õigest hingamisest. Seda ta küll sai, kuid lisaks reklaamiti kursustel epiduraali (seljasüst, mis tuimestab alakeha). ”Juhendaja ja kõik naised arutasid, et see epiduraal on ikka päris hea asi,” imestas Epp, kes arvas, et oli sattunud alternatiivkursustele.

Eesti elu maalähedasem
Sama lugu on Ameerikas raseduse jälgimise ja sünnitusega, mis on Epu arvates liiga tehniline. Ehk ka seetõttu otsustavad naised üha enam keisrilõike kasuks või valivad epiduraali või muud abivahendid.

Epu enda esimene sünnitus kestis ligi ööpäev, algas tilguti panekuga ning oleks äärepealt lõppenud keisrilõikega. Teiseks korraks oli ta ise targem, laskis sünnitusel loomulikult alata ning ilma igasuguse sekkumiseta tuli Anna ilmale kõigest kahe tunniga.

Ka vaktsiine tehakse ameerika lastele rohkem kui eesti põngerjatele. Epp ei ole enda kinnitusel vaktsineerimise vastane. Ta ei mõista naisi, kes on raudselt vaktsineerimise vastased ilma et üldse uuriksid, mille vastu kaitsepookimisi tehakse, kus ja kuidas need haigused nakkavad jne.

Nii Marta kui Anna on saanud ja saavad ka edaspidi kõik ettenähtud vaktsiinid kätte, kuid Epp on neid võimalusel edasi lükanud ega lasknud kindlasti teha siis, kui laps on tõbine olnud.

Pisike Anna Justini süles. Foto: Tiina Luht

”Eestis on see üldine naiste suhtumine maa- ja looduslähedasem,” mõtiskleb Epp. Miks ameeriklased arvavad, et on vaja kõik bakterid ära tappa, süüa kummalisi aineid sisaldavat toitu ja tarbida, tarbida, tarbida, Epp öelda ei oska. Kultuuriline eripära, pakub ta.

Igal juhul praeguse nn Eesti-faasi kavatseb ta veeta intensiivselt perekeskselt. Tagaaias peaks midagi õunauputusega tegema, märgib Epp vaiksel, talle omasel malbel toonil. Õunamahla ehk. Marta tuiskab samal ajal aias ringi nagu tuulispask ja turnib õunapuu otsas, toas aga näitab uhkusega oma uut Barbie DVD-d.