Alustame siis algusest Piiga tähtajad olid 21;24;25.02.2012 Kuid nendel päevadel ei toimunud midagi. Isegi libavalusid polnud. Kõik oli vaikne. Olenemata sellest, et kodus liigutasin mööblit, kõndisin treppidest, jõin isegi sampust ja tegin teisi asju mid pidi soodustama sünnitegevust. Lõpuks saime siis esilekutsumise saatekirja 09.03.2012 Ja ega ma lootnudki enam, et ennem sünnitan kui esilekutsumisega. 02.02.2012 Pidasime vanemate juures ema sünnipäeva. Koju jõudsime õhtul umbes kell 23.00. Läksime mehega magama peaaegu kohe, kuna hommikul pidi mees tööle minema. Kell 02.00 öösel hakkas kõht veidralt valutama ja kolisin teise tuppa, et meest mitte segada. Ei saanud olla püsti, pikali. Kõik asendid olid ebamugavad. Hakkasin vaikselt eristama, et valud muutusid tugevamaks ja tulid ning läksid. Käisin iga poole tunni tagant WC. Kell 03.30 helistasin igaks juhuks haiglasse ja uurisin asja. Rääkisin oma loo ära, kuidas ja mis. Vastuseks sain:" Olge kodus niipalju kui võimalik ja tulge haiglasse alles siis kui tunnete, et enam ei suuda kodus olla. Kodus areneb sünnitegevus protsess kiiremini."
Ma siis leiutasin endale igasuguseid erinevaid asendeid, et mugav oleks. Usun et vahepeal isegi magasin . Väga palav oli, kuigi väljas oli miinus. Mul oli aken lahti ja istusin tekiga akna juures. Nii oli kõige parem. Kell 6 hommikul hakkasin juba kella vaatama, et kas ta kiiremini ei liigu Valud olid iga 5minuti tagant. Kell venis, kuid lõpuks sai 7.00. Valud iga 4-5 minuti tagant. Mehe äratuskell pisi helisema 8.00. Suutsin sekundi varem juba mehele helistada. Kõne vajutati kinni. Ootasin natuke, aga keegi ei liigutanud. Helistasin uuesti. Sain teisest toast vastuse: "MIDA??". Karjusin siis vastu" Haiglasse lähme!". Peale seda hakkasid asjad kiiremini liikuma. Ütlesin mehele mis kust vaja on tuua ja mis kokku veel pakkida. Jõudsin veel vastata küsimusele "Kui tihti valud on?" - 4. Linna oli 25km. Sõit linna kulges liirelt. Haigla juurde jõudsime kell 9.00. Kuna ma juba kodus enam rääkida ei suutnud eriti. Siis haigla juures ei suutnud ma enam ise kõndida ka Ütlesin vaid "ratastool". Imestan et mees aru üldse sai must Jõudsime siis üles kolmandale. Seal võeti meid kohe õnneks vastu. Esimesse sünnitustuppa kohe. Toodi haigla riided juba ja aidati riided vahetada, siis teostati läbivaatust. Avatus oli 8cm.Küsimusele "kas veed on ära tulnud ?" vastasin: " et ei ole". Läbivaatusel ei saanud nad aru kas on tulnud või mitte. Kuna üks ÄE vaatas, et on tulnud ja teine jälle et pole. See oli segadus neile. ( Lõpuks said aru, et veed on kodus ära tulnud, Seda ma aga ei tea kuna need tulid. Mingit suuremat kogust korraga ei tulnud. Järelikult siis kui iga poole tunni tagant WC käisin, eraldus natuke igakord ) Enam ma kella ei jälginud, kuna valud muutusid ikka valusaks juba. Mees oli mu kõrval koguaeg. Algul istusin selle tooli peal (mingi spets tool auguga ). Seal oli hea olla. Tuhud olid juba iga 2minuti tagant. Siis toodi järi, kuna muidu oleks kann siniseks läinud. Püsti seisin ma vaevu, kuna jalad olid nii läbi ja ei kandnud enam õieti. Kogu see aeg haiglas uuuuutasin kui oli aeg pressideks, küsiti kas istun või lähen voodisse. Ma ei suutnud enam isegi püsti seista ilma käte abita, jalad olid lihtsalt nii nõrgad. Läksin voodisse ja siis algasid pressid.
5pressi pressisin, 2 pidin vahepeal kinni hoidma ja uuutama Ja kell 11.10 sündis meie pisike Piiga "Miia". Nabanöör ümber kaela. Sellepärast ka hinne 7. Pikkust oli 53cm ja kaal oli 3830. Sünnitus kokku kestis 9.20 alates valudest kodus ja see kõik pandi kirja ka. Paar väikest rebendit sain ka.
. Väga palav oli, kuigi väljas oli miinus. Mul oli aken lahti ja istusin tekiga akna juures. Nii oli kõige parem. Kell 6 hommikul hakkasin juba kella vaatama, et kas ta kiiremini ei liigu 
