Esimesed 5 kuud lapsega olid väga rasked, olin kurb ja depressiivne, nutsin tihti. Siis tuli suvi, mis oli keskkonnamuutusega mulle ravi eest. Nüüd on taas argipäev. Olen jälle muutunud. Kõik ajab mind nii meeletult vihale. Laps ei ole kõige kergem, palju on probleeme. Lapse peale ma loomulikult ei vihasta, aga seda enam valan ma oma emotsioone mehe peale välja. Sellest tulenevalt on kodune õhkkond väga paigast ära, pidevalt on pinge õhus.
Ma tunnen, et seda viha on minu sees nii palju, et varsti plahvatan.
Kas tegemist on tõesti SJD-ga või olengi muutunud inimesena peale lapse saamist? Ei saa enam endast sotti, igatsen oma vana mina tagasi. Olin oma mehele naine, kellega sai nalja teha, olime parimad sõbrad. Nüüd oleme pigem torisevad korterikaaslased
Mõlgutan mõtteid, et kas antidepressandid aitaksid mu meeleolud taas tasakaalu viia, et saaksin pereelust rõõmu tunda?
26.09.2011 10:32
#2
liblikliblik
Registreerus: -
Postitusi: -
tean mida tunned.ise sünnitasin 9 kuud tagasi ja muutusin samasugused.esialgu tundus küll et tegu on rasedus järkse depresiooniga aga ometi ei kesta see ju 9 kuud ?ja tundub et asi pole siiani paremaks läinud.oma mehega ma ei saa enam absoluutselt läbi iga pisi asi vihastab ka mind ja kõik see kui laps on päeva jooksul jonnakas olnud elan ma mehe peal välja.mul on ka tohutult kahju et ma selliseks läinud olen mitte üldse ei tahaks mehe vastu nii ülekohtune olla kuid ei ole midagi parata iga päev kõik just kordub. muidugi need magamata ööd annavad mu tujudele ka väsimust ja tigedust juurde.
ise olen mõelnud et võibolla asi on rutiinis? hetkel minul on kõik päevad ühesugused rutiinsed.
aga jah minul on samamure.mure millest tahaks lahti saada
Kui tõesti abi ei sa siis pöördu ravimite poole.
Püüa leida endale aega.Kas või korra kuus luba endale aega.Vaata lapsele hoidja ja mine välja.Kuskile sellisesse kohta kus sul meeldib käija.
Alati kui endast välja lähed loe mõttes 10,ni ja ja sisesta endale mõttes et ma olen rahulik,ma ei lähe närvi.
Mina näiteks lähen arvuti juurde muusikat kuulama seni kui viha hoog mööda läheb.Kui vaja nuttan ennast tühjaks.
Olen antidepresante võtnud ja nende võtmise ajal peab sammuti endale sisestama ainult positiivsust.
See on pikk tee aga mulle on tasund ära.võttab aega mittu kuud ravimitega ja ka ilma.
Nii et arstile siis kui muud üle ei jää.
26.09.2011 11:00
#4
Karja mees
Registreerus: -
Postitusi: -
kummut ku kirjutas:
Esimesed 5 kuud lapsega olid väga rasked, olin kurb ja depressiivne, nutsin tihti. Siis tuli suvi, mis oli keskkonnamuutusega mulle ravi eest. Nüüd on taas argipäev. Olen jälle muutunud. Kõik ajab mind nii meeletult vihale. Laps ei ole kõige kergem, palju on probleeme. Lapse peale ma loomulikult ei vihasta, aga seda enam valan ma oma emotsioone mehe peale välja. Sellest tulenevalt on kodune õhkkond väga paigast ära, pidevalt on pinge õhus.
Ma tunnen, et seda viha on minu sees nii palju, et varsti plahvatan.
Kas tegemist on tõesti SJD-ga või olengi muutunud inimesena peale lapse saamist? Ei saa enam endast sotti, igatsen oma vana mina tagasi. Olin oma mehele naine, kellega sai nalja teha, olime parimad sõbrad. Nüüd oleme pigem torisevad korterikaaslased
Mõlgutan mõtteid, et kas antidepressandid aitaksid mu meeleolud taas tasakaalu viia, et saaksin pereelust rõõmu tunda?
Kas vihane oled ainult mehe peale või ka kõigi teiste suhtes?
Väga vähesed emad julgevad seda tunnistada, et nad on sellises seisundis kodus nagu teema teinud isik kirjutas . Kuna nende arvates nemad käituvad normaalselt.
äkki aitab psühholoogiga konsulteerimine,äkki ta oskab anda head nõu mida teha tema on siiski proffesionaal ja õppinud inimese hingeelust aru saama ja kuulama vahest aitabki see kui sul on kellega rääkida ilma et sa peaks kartma et keegi nüüd kuskil pajatab edasi sinu mured.mina olen ka närviline aga õnneks mul onn mees väga arusaav ja aitavad mulle ka igasugusedf vee protseduurid, vesi viib teatavastiu halva energia sinust välja....
MUl on sama asi ma sünnitasin umbes 8 nädalat tagasi , kui laps öösel halvemini magab jne ...
Siis elan seda mehe peale välja sest olen väsinud.
Aga ma ei ela seda ainult mehe peal välja, vaid kõigi teiste peal ka kes tee peale ette jäävad. üldjuhul heas tujus viimasel ajal olen harva.
Kõige paremteraapia on sellest kõigest rääkimine/kirjutamine..rohud..minuarvates on viimane asi. Mul üks tuttav kasutas depressante( sünnitas vanema inimesena, mehega polnud asjad korras, laps sündis väikse veaga).rohtudega olita nagu zombi.
Mul endal on vanim laps väga raske iseloomuga.
Pidasin päevikut..aga hoidsin kõik endasse..nüüd dekaadijagu hiljem rääkisin lõpuks emaga..asjad said lahenduse. Kirjuta kasvõi siin..kui tahad, võid mulle postkasti kirjutada,et lihtsalt end tühjaks rääkida. Psühholoogi juures algab ka kõik enda tühjaks rääkimisest.
Rohud ontõesti viimane asi.
PEalegi..pole ühtegi väljapääsmatut olukorda..
Päikest ja jõudu
PS! Rasedusjärgne depressioon ei hakka kohe peale sünnitust, kuid võib kesta aastaid ja saada krooniliseks..kui midagi ette ei võeta. Hea, kui inimene ise aru saab ja hea, kui on kõrval inimesed, kes arusaavad..väga kurb on see, kui depressioonis inimest aetakse veel rohkem deprekasse...Kui oled ise aru saanud, püüa ka kaaslasele seletada. Kui silmast silma ei saa, kirjuta. Mitte süüdistavas vormis..vaid enda tundeid seletavas vormis. Ja toonita, et need on sinu tunded ja kaaslane pole selles süüdi. Süüdistamisega lükkad vaid kaaslase eemale.
26.09.2011 11:48
#8
Karja mees
Registreerus: -
Postitusi: -
Ei maksaks unustada et Psyhholoogil ja psyhholoogil ka ikka vahe.
Peaks ikka oma ala spetsi abi paluma.
Täpselt nii nagu te ei lähe hambavaluga gynekoloogi juurde kuna ka tema on arst vaid lähete ikka hambaarsti jutule.
Peaks ka sellisel puhul jälgima seda keda külastatakse.
Muidu on tulemuseks vastupidine ja negatiivsem pool.
Igal juhul on see asi kus mees ja naine peaks siiski koos sellest välja tulema.
1 pool kes vajab abi ja teine pool siis kes teab kuidas käituda ja maandata situatsiooni ning on toeks.
See kui soovib ja teine ei oska/taha pole hea kooslus.
Ei maksaks unustada et Psyhholoogil ja psyhholoogil ka ikka vahe.
Peaks ikka oma ala spetsi abi paluma.
Täpselt nii nagu te ei lähe hambavaluga gynekoloogi juurde kuna ka tema on arst vaid lähete ikka hambaarsti jutule.
Peaks ka sellisel puhul jälgima seda keda külastatakse.
Muidu on tulemuseks vastupidine ja negatiivsem pool.
Igal juhul on see asi kus mees ja naine peaks siiski koos sellest välja tulema.
1 pool kes vajab abi ja teine pool siis kes teab kuidas käituda ja maandata situatsiooni ning on toeks.
See kui soovib ja teine ei oska/taha pole hea kooslus.
absoluutselt ei vaidle vastu..aga kui satud oina juurde, kelle eesmärk on kasseerimine?? Mida siis teed..vajud veel rohkem sisse.
Vihga onvõimalik mitmeidmoodi välja elada. Ise tulin teise raseduse järgsest deprekast välja..kuna polnud VÕIMALIK maksta..kellegile.
Sellise ajsa läbiteinud ja välja tulnud inimesed võivad olla parimad abilised..see võib olla ükskõik kes, kuid reeglina on võõras inimene parim..keegi ei saa teada.
KArja mees..arvan, et sul pole aimugi, MIS on sünnitusjärgne deprekas ja siinkohal nõuandmine on pisut kohatu. Ära solvu siis.
26.09.2011 12:12
#10
Karja mees
Registreerus: -
Postitusi: -
sirid kirjutas:
Karja mees kirjutas:
Ei maksaks unustada et Psyhholoogil ja psyhholoogil ka ikka vahe.
Peaks ikka oma ala spetsi abi paluma.
Täpselt nii nagu te ei lähe hambavaluga gynekoloogi juurde kuna ka tema on arst vaid lähete ikka hambaarsti jutule.
Peaks ka sellisel puhul jälgima seda keda külastatakse.
Muidu on tulemuseks vastupidine ja negatiivsem pool.
Igal juhul on see asi kus mees ja naine peaks siiski koos sellest välja tulema.
1 pool kes vajab abi ja teine pool siis kes teab kuidas käituda ja maandata situatsiooni ning on toeks.
See kui soovib ja teine ei oska/taha pole hea kooslus.
absoluutselt ei vaidle vastu..aga kui satud oina juurde, kelle eesmärk on kasseerimine?? Mida siis teed..vajud veel rohkem sisse.
Vihga onvõimalik mitmeidmoodi välja elada. Ise tulin teise raseduse järgsest deprekast välja..kuna polnud VÕIMALIK maksta..kellegile.
Sellise ajsa läbiteinud ja välja tulnud inimesed võivad olla parimad abilised..see võib olla ükskõik kes, kuid reeglina on võõras inimene parim..keegi ei saa teada.
KArja mees..arvan, et sul pole aimugi, MIS on sünnitusjärgne deprekas ja siinkohal nõuandmine on pisut kohatu. Ära solvu siis.
Ei oska öelda kes on oinas.
jah, ma pole naine ja ei ole sünnitanud kuid olen veid selle teemaga kursis kuna omal läks seda vaja elus. Ja tasuta lõunaid ei ole olemas samuti , küll aga peab ise ka natukene uurima infot.
Siin kohal julgen soovitada julgelt sellist kohta nagu www.rasedus.ee . Minu teada on just seal hetkel eestis ainukene selleala profesionaalide seltskond kes ainult tegelevadki sellist laadi probleemidega.
Mitte ei nõusta peresuhteid ja järgmisel hetkel aitavad sind joomisest lahti saada.
Sellest ka see näide et hambarsti juurde lähed ikka siis kui hambavalu mitte hambavaluga ei külasta gynekoloogi.
Oletuste põhjal ei maksaks hakkata oletama asju mida ma soovitan.
Ei pea olema naine et vahest teatud asju teada mida elus võib vaja minna.
kirjutas:
