Magneesium ei aitanud. Aga hakkasin tegema õhtul väljasirutatud harjutusi - päkad üles, päkad allapingutasin-lõdvestasin lihaseid, massaaž ning jalavann aitasid Päris kole oli öösel suure kõhuga jalakrampide käes vaevalda. Ja minul olid krambid liigest istumisest. Nii kui töö lõppes (arvuti taga, kontorirott) ning läksin välitöödele kus liikusin 12 h ringi, olid ka krambid (ja unehäired) kadunud
meil olid ka magamised suured jamad. Ärkas tihti, ei tahtnud magama jääda. Proovisime unekooli. Esimene öö oli ok, järgmine öö oli hullem ja ülejärgmine juba võimatu. Päeval oli laps õnnetum kui tavaliselt. Jätsime katki. Meil lahenes asi sellega, kui rinda enam ei saanud. MInbgi aeg sai süles hoitud ja lauldud ja voodisse tõstetud ja Uku oli aasta ja veidi peale kui ta tahtis ise magama jääda, voodis. Kõigepealt oli üks juures, kuni magama jäi, ca 5 min. Nüüd on 1,5 ja räägib "tuttu" kui uniseks muutub, läheb voodis juurde, siis teen pai, panen teki peale. Tuli kustu ja teise tuppa.
Eks lähenemisi on erinevaid, kannatus tasub igaljuhul ära. Igatahes hetkel pole magamaminekuga probleeme. Kui laps on väsinud läheb ise heameelega magama.
Meil tüdruk hakkas käima 13 ja poole kuuselt. Ka kartis. Aga siis ükspäev tõusis radika najale püsti ja kõndis üle toa. Siis toas kõndis ilusti, aga õues ei julgenud ikkagi kõndida. Nii lausa paar kuud pärast kõndima õppimist. Perearst ütles, et mõni laps põlgabki õues kõndimist, et ei ole nagu nii turvaline. Proovige hakata kätest kinni abil kõndima. Meil aitas.
käest kini hoides isegi jookseb, nii toad kui väljas. eks ta lihtsalt...kogub julgust
Oi meil samamoodi. Ta nagu ikka samme teeb küll iseseisvalt, aga hästi ettevaatlikult ja nagu puupakud oleks tal jalgade asemel ja nii kui on ca 5-6 sammu ära teinud ilusti siis laseb end põlvili ja läheb niimoodi edasi, ju nii siis ikka kergem.
Aga ega ma ka selle pärast eriti põe , vaid ootan ka lihtsalt, et ta juba ringi vudiks nagu suur inimene
Just! Sama siin! ja meelitamine ei aita - laseb käpuli ja liigub niimoodi edasi.
Eks see ka veidi aitab kaasa, et meil pole vaipu põrandal - libedam käia ja valusam kukkuda + pettumus
Uku on juba 1aja2k kuid iseseisvalt veel ei käi. Tugede najal laseb juba teab kui kaua ringi ja kui käest kinni hoian, siis kõnnib ilusasti. Iseseivalt aga kõnnib, aga väga ettevaatlikult ja siis hakkabki koperdama ja laseb end põlvili Saams seda tasakaalu ei saagi eriti tulla, kui ta ei kõnni iseseisvalt jaiseseisvalt ei kõõni ta sest tunneb end ebakindlalt Surnud ring
On kellelgi veel sama mure olnud?
Ise veel tegelikult eriti probleemi asjast pole teinud ja arstil ka käinud, pigem tahaks et ta juba kõnniks..suur poiss juba
Peamiselt vaatasime ETV-d, vahel väga arva mõnda muud kanalit...kuigi jah, ETV2-s on hullult lahedaid asju...eriti nostaligiliselt mõnus millegipärast Kaks takti ette aastast 199*..
Rootsis olles on just etv yks asjadest millest tõsiselt puudust tunen..muidugi, arhiivi võib ju vaadata...
Soovitan Marety Kasevälja poole pöörduda. Hea, tark ja empaatilne arine keiser seljataga, ja pole see st. Endal erakorralka midagi nii risikivaba ning kerge - valud olid ikka jubedad ja nädal aega oli püsti tõustagi valus. Kui aga pervis halb ning parem on keisrilõige, siis kindlasti leiab lahenduse. Igaljuhul käi nõustamisel ning uuri asja Mina kardaks pigem keisrit.
olen sinuga täiesti nõus et keisrist toibumine on raskem kui tava sünnitusest.peale sünnitust olin mina jalgadel juba paar tundi hiljem aga keisriga sa ei tohi minu teada päeva või paa voodist eriti tõusta.
No minul läks umbes 12 tundi, et pysti tõusta, ja arst ytles, et ma olen väga hästi ja kiiresti taastunud. . Muidugi oleneb ka sellest, kas osaline v täielik tuimestus. Sugulasel oli tuharseis ja otsustati keisrilõige teha, kuid epiduraal ei mõjunud ning lõpetas yldnarkoosiga.
Minuga samas ruumis oli aga ca 12 tundi varem lõpetanud keisrinna ning mina juba kõndisin, kui tema veel pikali oli. Nõrga sydamega võib ka yldnarkoos ohtlik olla.
Soovitan Marety Kasevälja poole pöörduda. Hea, tark ja empaatilne arine keiser seljataga, ja pole see st. Endal erakorralka midagi nii risikivaba ning kerge - valud olid ikka jubedad ja nädal aega oli püsti tõustagi valus. Kui aga pervis halb ning parem on keisrilõige, siis kindlasti leiab lahenduse. Igaljuhul käi nõustamisel ning uuri asja Mina kardaks pigem keisrit.
Konkreetset nõu on raske anda. Uku oli laps, kes istus vahepeal sisuliselt päevad läbi rinnaotsas...samas tekkis ka tal probleeme, et ei saanud kätte, või olid gaasid. Vahel aga ei meeldinud vasakust rinnast syya, siis jälle paremast jne. Umbes neljakuuselt hakkas ta järjest rohkem öösel sööma ning päevas järjest vähem. nii 5-10 min, siis jälel jne..magas halvasti koguseg jms. Meil aitasid pikemad söögivahed..siis oloi kõht korralikult tyhi, piima ka mõnusalt jne. Yldiselt ei saaks ma öelda, et piima kogusega muret oleks olnud..pigem teised probleemid - magamta ööd, jms.
Lisa andmise kohta aga niipalju, et kui mul oli vaja ära käia, andis mees väljalypstud rinnapiima lusikaga - Uku pandi turvahälli, pudipõll ette ning lusikast vastuvõtmise oskus tuli kergelt. Niimoodi hakaksime tegema sellepärast, et ta keeldus pudelist, kui piim oli seal veidigi jahedam kui kehatempertauur.
VB aitab ka see, et et hoiad vahesid, et lapsel oleks kõht korralikult tyhi - väike söögistreik ei tapa enam nii vana last! Ning lisa anda ehk proovid lusikast - meile kingiti väike armas hõbelusikas, see saigi Ukule. Ja kui ei õnnestugi rinnaga toita nii kaua kui soovisid, siis ei tasu sellepärast end halva emana vms tunda. LIhsalt on teatud protsent naisi, kellel saab vara piima otsa vms. Võid alati väljalpsta niikaua kui piima on ja seda eraldi anda. Lähedust saab lapsele ka muudmoodi pakkuda ning väljapuhanud mitteimetav ema on mõnesmõttes paremgi kui öösiti ylevalistuv imetaja, kes on vahel päeval niii väsinud, et ei jõua lspega yldse tegeleda. Naudi rahulikke öid.
Tundub tuttav teema Hakkasin ka võtma cerazettet ning varsti olid ka päevad, siis aga - ei midagi. Jätsin pillid ära, ei sobinud, endiselt ei midagi. Kui laps sai aastaseks, lõpetasin imetamise, ning endiselt ei midagi. Nüüd siis ca kaks kuud hiljem hakkasin uuesti.
Päris kole oli öösel suure kõhuga jalakrampide käes vaevalda. Ja minul olid krambid liigest istumisest. Nii kui töö lõppes (arvuti taga, kontorirott) ning läksin välitöödele kus liikusin 12 h ringi, olid ka krambid (ja unehäired) kadunud 
ja nii kui on ca 5-6 sammu ära teinud ilusti siis laseb end põlvili ja läheb niimoodi edasi, ju nii siis ikka kergem.
Saams seda tasakaalu ei saagi eriti tulla, kui ta ei kõnni iseseisvalt jaiseseisvalt ei kõõni ta sest tunneb end ebakindlalt 
